Praegu näeb Pekingi vaatamisväärsuste ümber enamasti jalutamas kohalikke turismigruppe - kõige ees kõnnib toki otsas lippu kandev ja valjuhääldisse infot hõikuv giid, tema järel summ inimesi ühesugustes kollastes või punastes nokamütsides. Üsna lõbus pilt.
Tundsin parki astudes mõningast küllastust. Pekingi templied, paleesid ja paviljone on viimastel aastatel hoogsalt renoveeritud ja värske värviga üle vuntsitud. Ühesugune värv ja motiiv, seinast paistvad uued tuhaplokid. Kena, kuid selle käigus on nad kaotanud üsna palju oma ehedusest. Kui minuga samas tempos püüda põnevamad kohad järjest üle vaadata, siis tekib mingil hetkel tunne, et järgmine koht on eelmisele üsna sarnane. Hoogtöö.
Iseenesest on park muidugi kena, rajatud keisrite traditsiooniliste parkide stiilis umbes tuhat aastat tagasi. Legendi järgi tegi Qini dünastia esimene keiser endale jumalate elupaigast väikese koopia.
Ligi poole pargist hõivab järv, mille keskel asub saareke. Järvel saab teha paadiga lõbusõitu. Saarel paikneb aga pargi kõige suurem vaatamisväärsus - valge dagoba.
Järsk ja kõrge trepp, mis viib mäe otsa valge dagoba juurde. Keskel trepi kuuendal astmel põõnab valge kass, kes ei lase ennast rahvamassist segada ja naudib sooja päikese paistel õiglast und.
Kuna hoone asub kõrge mäe otsas, oli selle tipust kena vaade ümbritsevale linnale. Lugesin infostendilt, et dagoba on maavärinas mitu korda purunenud ja jälle uuesti üles ehitatud. Seega pole Peking sugugi nii turvaline paik, nagu väitis mulle Yanan, öeldes, et siin pole maavärinate ohtu nagu Jaapanis. Ilmselt minu rahustamseks. Viimane maavärin tabas Pekingit vahetult enne olümpiamänge, tugevusega 3,9 palli, lugesin internetist. Mitte nii tugev, et oleks hooneid lõhkunud.
Teiselt poolt mäge viis alla kaljude vahel looklev kivitrepp. Kaljupraost paistab järv.
Kevad keisri aias.
No comments:
Post a Comment