Käisime täna koos kogu tiimiga jaapani restoranis õhtusöögil, et kinnitada meeskonnatunnet pärast suuri ümberkorraldusi ja ühtlasi tähistada mu peatset lahkumist. Minu kaks kuud Pekingis on olnud siinsele kollektiivile tõenäoliselt karm: raske on leida valdkonda, millesse ma poleks muudatusi toonud.
Kokk Andy valmistas kuumal küpsetusplaadil otse meie silme all erinevaid maitsvaid roogasid. Laua über sekretär Yanan, rootsi praktikant Andrea, mina, toimetaja Sophy, raamatupidaja Lylian, küljendaja Cecilia ja Lily.
Joen nimetas oma lauakõnes minu siinolemist tormiks, mis tõi värske õhu. Suisa tornaadoks. Sellest hoolimata, nagu pildilt näha, on näod rõõmsad ja keegi ei põrnitse mind altkulmu. Hinnang mu sabumisele on Joenil, muuseas, radikaalselt muutunud. Kui tulin, siis nimetas ta mind koos kevadega saabunud päikeseks. Niipalju siis loodusnähtustest, lootustest ja karmist tegelikkusest.
Suurte krevettide praadimine.
Kaks kuud võõrsil tundub pikk ja nii kaugel erinevas kultuurikeskkonnas olles hakkasin paratamatult koju igatsema. Täna oli mul aga kahju, et aeg nii kiiresti lendab. Kahjuks jäi hiina kuulus karaoke kogemata, kuigi see oli meil tänaõhtuses plaanis. Õhtusöök läks pikaks ja laulda enam ei jõudnud. Ehk siis äkki järgmisel korral... Või mine tea - kaks õhtut veel Pekingis ees.
Joeni ja Yanani kõrval vasakul istuvad üritusturundaja Oscar ja uus müügijuht Cliff. Vanast müügigrupist pole alles jäänud ühtegi inimest.
No comments:
Post a Comment