Jäneseaastast hoolimata oli täna linnas jänestega kitsikus. Ainsad, millega kokku juhtusin, rippusid kõrvupidi poes mänguasjade leti kohal.
Jäneseaastast on Pekingis vähe märke. Vaid vahel leiab mõne roosa ümara jänese poe aknaklaasilt või pehme kanni mänguasjariiulist.
Mune on Hiinas aga mitut sorti, mille värvimisega pole vaja eriti palju vaeva näha. Nädalaid tagasi turul käies avastasin, lisaks meie jaoks harjumuspärastele valgetele ja pruunidele, igas toonis siniseid ja musti mune, mida ei riskiks esimese hooga pannile lüüagi. Mine tea, mis koore all ootab.
Täna poest ostetud munad olid ühekaupa hoolikalt vaakumisse pakendatud. Kui olin pakendist viimaks jagu saanud, leidsin sellest helesinise koorega keedetud muna. No tore - polegi vaja enam keetmsega vaeva näha. Jääb lisada vildikaga paar lille või liblikat ja ongi mu lihavõttemunad valmis!
Ühekaupa hoolikalt vaakumisse pakendatud munad. Pakenditega priisatakse. Kui arvestata siinset rahvahulka, upuvad nad varsti ilmselt prügisse.
Eestis ostsin viimati keedetud mune aastaid tagasi Kalamaja toidupoest, kus keegi müüjatest oli pärast lihavõttepühi oma munade salavarud ilmselt poodi müüki paisanud, jättes seejuures saladuseks, et munad pole toored. Rullbiskviiti neist igatahes ei saanud.
Muude eksootiliste toiduainete kõrval ostsin siit naabrusest väikesest poest huvi pärast purgi konserveeritud vutimune. Keedetud munad maitsesid nagu keedetud munad ikka. Ainult et pärast koorimist polnud munad tavapäraselt valged, vaid hoopis pruunika jumega.
Kui täna läbi õhtuse linna kodu poole sammusin, astus mulle ligi munk, kes pani mu käe ümber mingitest surematst seemnetest valmistatud käevõru, paludes vastu väikest annetust. Käevõrule juurde lausutud sõnad jäid mul kahjuks mõistmata. Vaevalt, et sõnum lihavõttepühadega oli seotud:. see oli buddha munk.
Pekingi tänaval annetusi koguv munk.
No comments:
Post a Comment