Tõin Pekingisse tormi?

Käisime täna koos kogu tiimiga jaapani restoranis õhtusöögil, et kinnitada meeskonnatunnet pärast suuri ümberkorraldusi ja ühtlasi tähistada mu peatset lahkumist. Minu kaks kuud Pekingis on olnud siinsele kollektiivile tõenäoliselt karm: raske on leida valdkonda, millesse ma poleks muudatusi toonud.

Kokk Andy valmistas kuumal küpsetusplaadil otse meie silme all erinevaid maitsvaid roogasid. Laua über sekretär Yanan, rootsi praktikant Andrea, mina, toimetaja Sophy, raamatupidaja Lylian, küljendaja Cecilia ja Lily.

Joen nimetas oma lauakõnes minu siinolemist tormiks, mis tõi värske õhu. Suisa tornaadoks. Sellest hoolimata, nagu pildilt näha, on näod rõõmsad ja keegi ei põrnitse mind altkulmu. Hinnang mu sabumisele on Joenil, muuseas, radikaalselt muutunud. Kui tulin, siis nimetas ta mind koos kevadega saabunud päikeseks. Niipalju siis loodusnähtustest, lootustest ja karmist tegelikkusest.

Suurte krevettide praadimine.

Kaks kuud võõrsil tundub pikk ja nii kaugel erinevas kultuurikeskkonnas olles hakkasin paratamatult koju igatsema. Täna oli mul aga kahju, et aeg nii kiiresti lendab. Kahjuks jäi hiina kuulus karaoke kogemata, kuigi see oli meil tänaõhtuses plaanis. Õhtusöök läks pikaks ja laulda enam ei jõudnud. Ehk siis äkki järgmisel korral... Või mine tea - kaks õhtut veel Pekingis ees.

Joeni ja Yanani kõrval vasakul istuvad üritusturundaja Oscar ja uus müügijuht Cliff. Vanast müügigrupist pole alles jäänud ühtegi inimest.

Hiinlaste eksootilised suupisted

Koos soojade ilmadega ilmusid Pekingi tänavatele tõeliselt eksootilisd suupisted. Õhtul kesklinna jalakäijate tänaval jalutades sattusin pikale reale müügilettidele, kus müüdi grillitud prussakaid, siidiusside kookoneid. maoliha ja erinevaid siseelundeid. Kõigest ei saanud arugi, millega tegu.

Leti peal seisavad pulga otsas grillitud kookonid ja tagapool skorpionid, mis olid veel täiesti elus ja liigutasid koibi. Klaasi all reas on erinevad lihatükid ja siseelundid.

Nendel suupistetel on eriline lõhn ja mind nad igatahes maitsma ei ahvatle. Lõhn meenutab mulle veidi nõudepesulappi, mis on jäetud pikemaks ajaks ilma pesemata laua peale vedelema. Ma ei tea, kas see lõhn tuleb siseelunditest endist või kastmest, millega suupisteid enne grillimist kastetakse. Igatahes jäävad nad minul proovimata. Toidu lõhn on oluline komponent ja nii suur ekstreemsete maitseelamuste otsija ma pole, et pigistan nina kinni ja söön.

Siin on näha erinevad sitikad grillituna orgi otsas.

Kui rääkida hiinlastega putukate söömisest, siis kinnitavad kõik nagu ühest suust, et pole neid kunagi maitsnud. See olevat ka neile liiga ekstreemne. Kui uurida, kus putukaid süüakse, siis nad pakuvad, et ilmselt kusagil Lõuna-Hiinas.
Ma ei saanudki lõplikult aru, kas nad pidasid putukasöömist liiga äärmuslikuks sellepärast, et mina olin enne sellest eitavalt rääkinud või oli neil tõsi taga. Hiinlased räägivad vahel seda, mida nad eeldavad, et peaks rääkima. Ka on siin palju n-ö "näo hoidmist": see tähendab, et kõik peab paistma parem, kui see tegelikult on.
Samas keeldusid hiinlased ükskord restoranis söömast kala, mis sarnanevat maole. Maitsesin. Olid krõbedad ribad veidi magusas kastmes, Polnud vigagi.

Hilisõhtuste müügilettide vahel uitav tütarlaps.

Siin letil on Hiinas väga laialt levinud roog: nende piruka- või pelmeenitaoliste asjade nimeks on inglise keeles "dumplings", sõnaraamat annab selle tõlkeks klimbid. Koheva taigna sees on väga erinevad täidised, alates lihast kuni erinevate taimesegudeni.

Kui rääkida imelikest ja erilistest toitudest, siis näiteks koeraliha pole ma siin samuti söönud ega soovigi süüa. Olen kuulnud palju räägitavat sellest, kui halvasti hiinlased söögiks minevaid loomi kohtlevad. Näiteks võivad olla koerapuurides koerad üksteise otsas hunnikus. Tapale veetavaid sigu aga autokastis nii palju, et neid võib seista suisa kümme tükki üksteise otsas. Mõni eurooplane on hakanud pärast sellise pildi nägemist nutma ja otsustanud jääda Hiinas taimetoitlaseks. Mul pole õnneks nii jubedat kogemust olnud.

Kõik koerad ei lähe Hiinas sugugi supi sisse. Pekingis näeb palju väikesi sülekoeri, kes kasitud, kammitud ja armastatud.

Igal pool maailmas hiina söögikohtades pakutavaid magushapusid kastmeid ma pole ma siin söönud. Ilmselt on meil müüdav hiina toit kohandatud kohalikult maitsele.
Hiinas kohtab aga väga maitsvate roogade kõrval ka üsna maitsetuid toite. Samuti pole hiina road alati tervislikud. Näiteks võtsin hiljuti kohalikus sööklas kausi kastmes lihaga, mis osutus rasvaseks seapekiks koos nahaga. Nende lemmikroog nuudlid pole samuti suurem asi tervisetoit. Nuudleid armastavad nad süüa igal ajal ja igas variandis, ka pikki nuudleid supis. Seda süüakse, muuseas, pulkadega.

Lauas hakkamasaamise pärast pole vaja ülearu muret tunda, iseäranis siis, kui pulkade vahelt kogenematuse tõttu osa toitu maha pudeneb. Hiinlased armastavad koguneda toidu ümber ja on söömise juures üsna aplad. Matsutamine kuulub sageli hea kõhutäie juurde. Toitu võetakse ette palju ja seda jääb pärasdt söömaaega üksjagu järele. Pole just väga kooskõlas kõige sellega, mida vanemad mulle lauas käitumise kohta lapsepõlves õpetasid. Aga loomulikult kohtab Hiinaski vaoshoitumaid lauakombeid.
Ka nälga jäämise pärast pole vaja muretseda. Sageli toob ettekandja abivalmilt koos pulkadega ka lusika.

Teepoe müüja mulle teed valmistamas.

Hiina teekultuur on aga detailideni täpselt välja arendatud ja peen. Igas paremas teepoes saab erinevaid teesorte degusteerida ja teevalmistamise kunsti jälgida. Ka siis, kui astud üksi juhuslikult poeuksest sisse. Tee valmistamine pole sugugi nii lihtne toiming, et valatakse vesi teelehtedele ja siis veidi ootamist, kuni tee tõmbab. Esimene tõmmis läheb savikujudele, mis muudavad kuumas vees värvi. See pidi tooma perele ja rahakotile õnne, selgitas müüja.

Pekingi munapühad

Tegin töölt koju kõndides lihavõttepühade puhul Pekingi jäneste vaatlust. Kui meil Eestimaal on jäneste päralt vaid üks munapüha, siis hiinlastel on terve käesolev aasta jäneseaastaks kuulutatud. Lihavõttepühi nad ei tunne, aga väikest elevust tekitas kohalikes kolleegides jutt munade värvimisest.
Jäneseaastast hoolimata oli täna linnas jänestega kitsikus. Ainsad, millega kokku juhtusin, rippusid kõrvupidi poes mänguasjade leti kohal.

Jäneseaastast on Pekingis vähe märke. Vaid vahel leiab mõne roosa ümara jänese poe aknaklaasilt või pehme kanni mänguasjariiulist.

Mune on Hiinas aga mitut sorti, mille värvimisega pole vaja eriti palju vaeva näha. Nädalaid tagasi turul käies avastasin, lisaks meie jaoks harjumuspärastele valgetele ja pruunidele, igas toonis siniseid ja musti mune, mida ei riskiks esimese hooga pannile lüüagi. Mine tea, mis koore all ootab.

Täna poest ostetud munad olid ühekaupa hoolikalt vaakumisse pakendatud. Kui olin pakendist viimaks jagu saanud, leidsin sellest helesinise koorega keedetud muna. No tore - polegi vaja enam keetmsega vaeva näha. Jääb lisada vildikaga paar lille või liblikat ja ongi mu lihavõttemunad valmis!

Ühekaupa hoolikalt vaakumisse pakendatud munad. Pakenditega priisatakse. Kui arvestata siinset rahvahulka, upuvad nad varsti ilmselt prügisse.

Eestis ostsin viimati keedetud mune aastaid tagasi Kalamaja toidupoest, kus keegi müüjatest oli pärast lihavõttepühi oma munade salavarud ilmselt poodi müüki paisanud, jättes seejuures saladuseks, et munad pole toored. Rullbiskviiti neist igatahes ei saanud.

Muude eksootiliste toiduainete kõrval ostsin siit naabrusest väikesest poest huvi pärast purgi konserveeritud vutimune. Keedetud munad maitsesid nagu keedetud munad ikka. Ainult et pärast koorimist polnud munad tavapäraselt valged, vaid hoopis pruunika jumega.

Kui täna läbi õhtuse linna kodu poole sammusin, astus mulle ligi munk, kes pani mu käe ümber mingitest surematst seemnetest valmistatud käevõru, paludes vastu väikest annetust. Käevõrule juurde lausutud sõnad jäid mul kahjuks mõistmata. Vaevalt, et sõnum lihavõttepühadega oli seotud:. see oli buddha munk.

Pekingi tänaval annetusi koguv munk.

Kauplemist tuleb mõnuga võtta

Ma olen õppinud Hiinas kauplema. Käisin täna tuntud turistilõksus Silk Marketis, kuna vajan odavat ujumistrikood. Silk Market on turuhoone, kus kaubeldakse kõikvõimalike võltskaupadega, alates riietest ja lõpetades tehnikaga.
Põhjus, miks ma sinna läksin, oli lihtne. Mu korteri tasuta teenuste hulka kuulub kõrvaoleva hotelli ujula kasutamine ja ma tahtsin selle enne Eestisse naasmist igal juhul järele proovida. Silk Market jääb parasjagu koduteele, seega oli mugav sinna sisse põigata ja ujumistrikoo osta. Teine lähim võimalus oleks osta see minu kodu kähedalt kaubanduskeskusest, aga seal müüüakse brändikaupu ja mõttetult kõrgete hindadega. Vähemalt poolteist korda kalllimalt, kui saaks samasuguse Eestist. Kolmandale võimalusele polnud mul viitsimist aega raisata. Kolmas võimalus on normaalse kvaliteediga kohalikud kaubad. Nende leidmine on osutunud mulle keeruliseks.

See on turuhoone Silk Market, mis otsani täis tuntud kaubamärkide võtsinguid. Siit võib osta kõike, alates riietest ja lõpetades tehnikakakaupadega. Turiste veetakse siia suurte bussitäite kaupa.

Kui ma esimesel Pekingi nädalal Siiditurule huvi pärast sisse astusin, tulin hästi kiiresti, selg ees, jälle välja. Ma ei talunud sealset agressiivset kauplemisstiili, kus igaüks üritab sind peatada ja enda boksi meelitada. Nina alla torgatud kaubanäidised ja iseloomuliku intonatsiooniga hõigatud "Hy lady! How are you?" koos küünarnukist haaramisega tekitas minus ebameeldivusvärinaid.

Praeguseks on minu silmist ilmselt kadunud turistile iseloomulik hajevus. Igatahes on mul seal tunduvalt rahulikum jalutada, ilma et eri sorti kaubapakkujad ülearu tüütama kipuks.

Täna jagasin Siidituril, nagu vana kogenud kala, ühele briti mehele kasulikke näpunäiteid. Ta kõndis väga hädalise näoga lettide vahel ja kurtis kõva häälega: "Appi! Kes õpetaks kauplema? Ma ei oska". Poetasin talle möödaminnes paar kõige olulisemat põhimõtet. "Paku müüja öeldud hinnale omalt poolt vastu 10% ja tõsta seda vaikselt ülespoole, kuni jõuate pakkumistega keskpaika. Ära näita kauba vastu üles liiga suurt huvi." Lugesin sellist taktikat internetist ja see töötab.

Panin enne enda jaoks paika, mis hinnaga oleksin valmis kauba ostma. Sinise Speedo trikoo eest küsiti 375 RMB ja maksin 80. Pool küsitud hinnast pidi olema hea saavutus, nii et ma olen enda kauplemisoskuse üle eriliselt uhke. Kes soovib kasulikke näpunäiteid, võib konsultatsioonile tulla. Kauplemine on lõbus.

Aga eks turistile iseloomulikud, õnneks pehmed, õpetunnid olen siin minagi saanud. Esimesel päeval, kui pärast lühikest uinakut poolunisena ja uudishimust pärani silmadega tänavale jõudsin, tuli kaks kena tudengineidu minuga juttu puhuma. Lugu lõppes sellega, et käisin nende näitust vaatamas ja ostsin 150 RMB eest siidile maalitud mõttetu lillepildi, mida ma ilmselt kunagi kuhugi ei riputa. Vaeste tudengite toetuseks, nagu sai kinnitatud.

Selline näeb välja ujula, mille jaoks käisin trikood ostmas. Ujula koos spordisaaliga on avatud 24h, unetutele.

Rahvusloom panda ja loomaaia akvaarium

Otsustasin, et kui ma juba kord Hiinas olen, pean ära nägema ka rahvuslooma pandakaru ja nii seadsin täna sammud loomaaeda. Üldiselt pole ma suurem loomaaedade armastaja - puuris loomad tekitavad minus väikest ängistust. Teisest küljest on see ainus võimalus mõne metsiku eksootilise loomaga kohtuda. Kui seda kohtumiseks võib nimetada.

Määrdunud pandakaru tukkus taga kaugel kivinukil ja oli vaevu nähtav. Puuri tagasein on värvitud silmatorkavalt kohatult, nagu elaks panda mõne maja õuel. Kahe teise panda puuri kujundus oli veidi looduslähedasem, aga nemadki paistsid üsna kurblikud ja loiud.

Siin on loomaaia mängupandade rõõmus koloonia. Rahvusloom on rakendatud, nagu kord ja kohus, kommertsvankri ette. Erineval kujul ja mistahes vormis pandasid saab osta igalt poolt.

Üks Pekingi loomaaiia vaataimist väärivatest asjadest on akvaarium, mis pidavat olema taas kõige suurem omatoliste seas. Lisaks loomaaia 20 RMB maksvale pääsmele tuleb sinna mineksuks lunastada veel 120 RMB maksev pilet. Suurtes akvaariumites ujuvad värvilised ja põnevad kalad, mida saab vaadata üsna lähedalt, nina vastu klaasi. See pakkus rõõmsaid elamusi.

Parv kuldkalasid, kellele saab üsna lähedalt oma salajasemaid soove sosistada.

Väike hiina tüdruk ja suur kala. Nimesildile on kirjutatud Arapaima Giga, millele ma internetist õiget eestikeelset vastet kiirelt ei leidnud. Igatahes on tegu ühe suurema Lõuna-Ameerika troopiliste vete mageveekalaga.

Selle poisi näost võib näha lähedasest kohtumisest tingitud kartlikkust ja üllatust.

Hiigelsuur akvaarium, kus palju väikesmaid ja suuremaid eksootilisi kalu. Üleval suure rai kõhu all võib näha inimest ujumas.

Istun selle pildi tegemise ajal suurel areenil ja ootan delfiinide etteastet. Kahjuks sai fotoka patarei pärast seda pilti tühjaks ja mul ei õnnestunudki delfiinide kõrgeid saltosid jäädvustada. Hoolega vaadates võib pildil kollases kostüümis mehe taga näha hüljest rahvale loiba lehvitamas.

SciCaHai - mõnus piirkond jalutamiseks ja väikeseks dringiks

Olen lugenud väidet, et Pekingi tõeline elustiil väljendub hutongides elamise kultuuris. Pekingisse saabudes arvasin, et hutong on mingi üks kindel piirkond linnas. Tuttavad soovitasid kindlasti Hutongis ära käia.

Tegelikult on hutonge palju. Need on kitsad tänavad, mis ääristatud madalate, hallist kivist majadega. Tänavalt viivad väravad õuealadele, mis on neljast küljest majadega piiratud. Ühel mu esimeste nädalate jalutuskäikudel selgitas kohalik noormees, kes kutsus mind väravast sisse asja lähemalt kaema, et sõna "hutong" pärineb mongoli keelest ja tähendab algselt kaevu.

Täna viisid Sam ja Sophy mind piirkonda nimega SciCaHai. Sellele alale jääb kolm järve, mille kaldal on mõnus jalutada või mõnes väikese restorani ees istuda ja einestada. Samuti on seal kenasti taastatud hutongide piirkond poodide ja söögikohtadega ning läheduses Kella- ja Trummitorn. Kohalikud soovitavad seda paika  külastada õhtusel ja öisel ajal, kui kõik on tuledesäras. Paljud söögi- ja joogikohad hoiavad uksed 24h avatuna. Julgen soovitajatega ühineda: sinna tasub minna.

Kohtasime seda meest metroopeatusest SciCaHai poole jalutades. Ta oli end üsna tiheda liiklusega tänava ääres keset päeva magama sättinud.

See hutongide piirkond on kenasti korda tehtud ja külastajatele renoveeritud. Samas võib kesklinnas mõnisada meetrit suurest tänavast näha mõnd üsna lagunenud ja räpast hutongi prahitünnide, sodi ja ukse kõrvale nöörile kuivama riputatud pesuga.

Seda tänavat pidi kõndides jõudis kahe massiivsele neljakandilisele kõrgele hooneni. Need on Trummi- ja Kellatorn, mis kuulutasid ennevanasti linlastele õiget aega. Koidikul helistati ühe hoone kõgremal korrusel suurt kella, päeva lõppu tähistas suurte trummide põrin teises majas.

Järsk trepp, mis viib otsejoones üles Trummitorni. Mõtlesin hetke trepimademel, kas ma pärast samast alla julgen tulla, enne kui söandasin üles ronimist alustada. Sophy ja Sam loobusid juba enne trepini jõudmist ja jäid mind sissepääsu juurde ootama.

Ronimine tasus end kuhjaga ära, sest üles jõudes algas parasjagu trummarite etteaste. Väga võimas elamus.

See pilt on tehtud Kellatornist: 100 meetrit eemal paistab Trummitorn. Kellatorn on üle 48 meetri kõrge ja sinna viib samuti kitsas järsk trepp. Kuigi Trummitorn on veidi madalam, ei tundunud ronimine enam nii hirmus.

Selle kella helistamiega kuulutati hommiku saabumist. Vasest kell on üle 7 meetri kõrge ja kaalub 63 tonni. Hiinas kõige suurem.

Üks piirkonna järvedest - HueHai. Järves võis kõrvuti partidega näha mehi suplemas, kuigi vesi tundus üsna must.

Iagl pool on palju rikšasid, mille juhid pakuvad üsna pealetükkivalt sõitu tegema.

Läbi suure sudu tööle

Täna annab Pekingi ilm uuesti põhjust teema üles võtta. Hommikul lubas ilmateade kuni 29 kraadi sooja ja terve päeva säravat päikest. Hommikul õue astudes selgus, et päike särab tõesti kõrgel, aga paistab vaevu läbi paksu sudu.

Tuulevaikse ilmaga on Pekingis üsna tavaline, et kõrghoonete ülemised korrused kaovad sudupilve, nagu sel pildil. Tänavatel on palju jalgrattureid, osa neist kannab suu ja nina ees kaitsemaske.

Lähen hommikuti tööle ja õhtul koju enamasti jala. Teekond kestab tunnikese ning annab hea võimaluse päeva tegemised läbi mõelda, samuti ringi vaadata ja hommikust linnaelu jälgida.

Ristmikul rohelist tuld oodates marssis äkki seisjate selja taha salk sõdureid. Päeva läbi mõne maja ees või tänaval valvelseisangus seisvad sõdurid on tänavapildi tavaline osa, samuti hulgaliselt politseinikke ja kõiksugu turvamehi.

Hommikuti on tänavatel koristajad ja murulappidel aednikud, kes prahi kokku korjavad ning muru ja lilled-puud kastavad. Siin pildil on üks luua ja prahikastiga varustatud näomaksis kojamees.

Tüüpiline kesklinna ajalehekiosk.

Söögilett metroo sissekäigu juures. Paljudel tööleruttajatel on näpus väike läbipaisstev kilekott söögiga: kas plastmasstops supiga, mõni rasvas küpsetatud kakk või võileib.

Üks mu kodutänava kerjustest kohalikku rahvapilli mängimas. Enamasti alustab ta tööpäeva hiljem, aga mõnikord jõuab kohale juba varahommikul.

Vahel teen koduteel haagi peatänavast kaugemale. Täna otsustasin sõita metrooga mõne peatuse kesklinnast vastassuunas. Põnevasse kohta sattusin: suurte paneelmajade vahel teeveerel käis kauplemine kõikvõimalike kaupadega, alatest riietest ning lõpetades raamatute ja hiirepoegadega. Vahele sööki ja isegi üks autolaenutus. Kuna väljas läks juba pimedaks, otsustasin eksimise kartuses tagasi keerata. Võibolla lähen mõnikord tagasi.

Altkäemaks - tavaline tava

Tänasel müügikoosolekul kerkis teema, et üks klient küsis, millist isiklikku kasu ta saab, kui ostab oma ettevõttesse meie käsiraamatu või osaluse veebiseminarile. Et siis - mida? Teisisõnu, klient küsis altkäemaksu, selgitasid siinsed kolleegid.
Meie firmakultuurigaa see loomulikult kokku ei sobi. Samas pidi altkäemaks olema Hiinas tavaline tava, nn hall tsoon. Kliendile väljastatakse arve, aga jääb selgusetuks, mille eest ja raha ta samuti kunagi üle ei kanna. Või näiteks sõlmid kokkulepe, et toote või teenuse eest kannab klient sinu arvele vaid poole arvele märgitud summast, ülejäänu pistab oma taskusse.

Aeg-ajalt võib ajakirjandusest lugeda, et keegi on Hiinas altkäemaksu võtmises süüdi mõistetud. Karistused paistavad olevat karmid: üks ametnik sai surmanuhtluse, teine mõisteti eluks ajaks vangi. IBM nõustus hiljuti maksma ametnikele altkäemaksu andmise eest 10 miljonit dollarit trahvi.
Kes siis on need, kes altkäemaksu andmise või võtmise eest vahele võetaksse, kui see on tavaline tava? Kas need, kes jätavad maksuametnikud või muud tähtsad tegelased meeleheata?

Minu rahakotist leitud kupüüride eest ilmselt ühtegi asjalikku tehingut ei sõlmi - jääb napiks. Kõige pealmise rahatähe väärtus on vaid 0,1 RMB.

Väike küllastus vaatamisväärsustest

Külastasin pühapäeval Beihai parki, mis asub Pekingi südames, üsna Keelatud Linna lähedal. Sissepääs maksab 20 RMB. Selge see, et rahata ei pääse siin eriti kuskile - Hiina soovib arendada oma turismimajandust ja sellelt veelgi enam teenida.
Praegu näeb Pekingi vaatamisväärsuste ümber enamasti jalutamas kohalikke turismigruppe - kõige ees kõnnib toki otsas lippu kandev ja valjuhääldisse infot hõikuv giid, tema järel summ inimesi ühesugustes kollastes või punastes nokamütsides. Üsna lõbus pilt.

Tundsin parki astudes mõningast küllastust. Pekingi templied, paleesid ja paviljone on viimastel aastatel hoogsalt renoveeritud ja värske värviga üle vuntsitud. Ühesugune värv ja motiiv, seinast paistvad uued tuhaplokid. Kena, kuid selle käigus on nad kaotanud üsna palju oma ehedusest. Kui minuga samas tempos püüda põnevamad kohad järjest üle vaadata, siis tekib mingil hetkel tunne, et järgmine koht on eelmisele üsna sarnane. Hoogtöö.

Iseenesest on park muidugi kena, rajatud keisrite traditsiooniliste parkide stiilis umbes tuhat aastat tagasi. Legendi järgi tegi Qini dünastia esimene keiser endale jumalate elupaigast väikese koopia.
Ligi poole pargist hõivab järv, mille keskel asub saareke. Järvel saab teha paadiga lõbusõitu. Saarel paikneb aga pargi kõige suurem vaatamisväärsus - valge dagoba.

Järsk ja kõrge trepp, mis viib mäe otsa valge dagoba juurde. Keskel trepi kuuendal astmel põõnab valge kass, kes ei lase ennast rahvamassist segada ja naudib sooja päikese paistel õiglast und.

Kuna hoone asub kõrge mäe otsas, oli selle tipust kena vaade ümbritsevale linnale. Lugesin infostendilt, et dagoba on maavärinas mitu korda purunenud ja jälle uuesti üles ehitatud. Seega pole Peking sugugi nii turvaline paik, nagu väitis mulle Yanan, öeldes, et siin pole maavärinate ohtu nagu Jaapanis. Ilmselt minu rahustamseks. Viimane maavärin tabas Pekingit vahetult enne olümpiamänge, tugevusega 3,9 palli, lugesin internetist. Mitte nii tugev, et oleks hooneid lõhkunud.

Teiselt poolt mäge viis alla kaljude vahel looklev kivitrepp. Kaljupraost paistab järv.

Kevad keisri aias.

Kunstikeskus Tehas 798

Hiina kaasaegse kunstiga tutvumiseks sobib kõige paremini piirkond, mida kutsutakse Tehas 798 või Kunstikvartal 798 (Art Zone 798). Kohale jõudmiseks piisab, kui nädata taksojuhile numbrit.
Keskust hakati rajama üheksa aastat tagasi endise sõjatehase territooriumile. Praegu on seal hulk suuremaid ja väiksemaid näitusesaale, stuudioid ja töökodasid, raamatupoode, restorane ning kohvikuid. Kõrvuti tõsise kunstiga leiab palju kitši ja hiinateemalisi suveniire.
Kuna territoorium on suur ja ilm oli imeilus, veetsin seal ringi jalutades terve päeva. Vahepeal sai kohvikus jalga puhata ja mahla juua või suupistet võtta ning tänavamuusikute laulu nautida.

Vanas tehasekompleksis käis kõva ehitustegevus, aeg-ajalt jalutas ringi kollaste ehituskiivritega mehi ja mõnest torust tõusis auru. Mulle jäigi arusaamatuks, kas uute stuudiote ja kaupluste ehitamise kõrval äkki mõni osa tehasest veel töötas...

Väikesesse kauplus-kohvikusse viiv trepp, mis oli kaunistatud vanade vinüülplaatidega.

Hiina kunsti uuema stiili näide. Üks ühiskonnakriitilisemaid, mida nägin.

Hiina kunsti klassikalise stiili näide traditsiooniliste loodusmotiividega. Kirjad olid enamasti hiinakeelsed, seepärast ei tea kunstniku ega pildi nime.

Uks näitusesaali.

Selline pilt avanes üle tee kohviku terrassilt, kus istusin ja jalga puhkasin.

Hiina kaasaegne kunst on põnev, kuid üsna "ümmargune". Ilma kriitikata ja tsenseeritud. Paar päeva tagasi kuulsin CNN-i uudistest, et Hiina üks tuntumaid kunstnikke ja inimõiguste eest võitlejaid Ai Weiwei on peale vahistamist teadmata kadunud. Ai aitas näiteks luua Pekingi olümpia Linnupesa staadionit. Vahistamist seostatakse tema hiljutise ühiskonnakriitilise videoesinemisega.Võimud ütlevad, et põhjuseks on majanduskuriteod.

Eksootiline Pekingi ooper

Pekingi tradistsioonilist ooperit on ka kaasaegsel hiinlasel keeruline mõista, rääkimata siis minust, kes kaugelt tulnud. See on segu laulust, tantsust ja näitekunstist, kus oluline osa ka maskidel või grimmil. Ometi tasub see hiinlaste kultuuri ja traditsioonide mõistmiseks kindlasti vaatamist. Elamus pakub eksootikat.

Pekingi uus ooperimaja asub Taevase Rahu Väljaku ja Keelatud Linna vahetus läheduses ning seda on lihtne leida. Terasest ja klaasist kaasaegne ehitis valmis olümpiamängudeks ning mahutab kokku ligi 5500 inimest. Pileti saab osta ka internetist ja kuller toob selle varem kohale, aga kuna tellimiskeskus on hiinakeelne, siis kasutasin Sophy lahket abi. Pilet maksis 370 RMB, aga oleks saanud ka odavamalt läbi. Kõige soodsam pilet oli rõdul 80 RMB. Arvasin, et mida kallim pilet, seda parem vaadata ja aru saada, aga vaadatavuse mõttes polnud vast olulist vahet - saal oli üsna väike ja arvan, et vähemalt põrandal oli igalt poolt kõik hästi näha.

Väliskuju järgi kutsutakse hoonet munaks, maja paikneb väikese tehisjärve keskel.

Kui maja enda leidmine on lihtne, siis ooperimajja sisse pääsemine osutus parajaks pähkliks. Jooksin enne terve tiiru ringiratast ja nuputasin, kas sisenemiseks tuleks üle tehisjärve ujuda või on lihtsamaid variante. Hiljem selgus, et ma pole ainus, kes esimesel korral nõutult ümber maja tiirutas. Sissepääs asub hoonest mõnikümmend meetrit eemal.
Esmalt tuli läbida turvakontroll: kott valgustati läbi ja fotoaparaat tuli anda kõrval asuvasse letti hoiule. Seega jäid pildid tegemata.

Lisan siia kunstinäitusel nähtud maali, mis kujutab hiina klassikalise ooperi näitlejannat ja annab õhustikku üsna hästi edasi.

Etenduse süžee põhines Hiina kirjandusklassika ühel tippteosel, mille inglisekeelne tõlge on "Dream of the Red Chamber". Tegu traditsioonilise armastuslooga, ehk n-ö hiina Romeo ja Juliaga. Kava oli väga kenasti disainitud, aga kahjuks jälle vaid hiinakeelne. Õnneks jooksid kõrvalasuval ekraanil sõnad nii hiina kui inglise keeles.
Tavaliselt kestavad etendused vähemalt kolm tundi, seega tuleb varuda nii aega kui kannatust. Minu valitud etendus jätkus järgmisel päeval, aga teisest osast ma loobusin - arvan, et sain esimese poolega õige tunde käte.

Hiina parima tee kasvatajatel külas

Hangzhou-reisi viimasel päeval otustasin üles otsida Longjing küla, kus kasvatatakse Hiina parimat rohelist teed Dragon Well. Praegu on seal kõige põnevam, sest käes on saagi koristamise aeg. Istusin bussi, mille numbri sain hommikul hotelli valvelauast ja mis pidi mind soovitud sihtpunkti sõidutama.

Veidi aja pärast sättis end minu kõrvale istuma trullakas naine, kes üritas kehakeeli selgitada, et kutsub mind teed jooma, korrates pidevalt "tea-tea" ning tehes seejuures joomisliigutusi. Näitasin talle igaks juhuks paberilehte, millele Yanan oli mulle küla nime hiina keeles kirja pannud. Selgus, et meil ongi sama suund. Korra tekkis minus kõhklus, kui meenutasin Joeni juttu paarist üksikust juhtumist, kus välismaalasi kutsutakse lahkelt restorani teed jooma ja jäetakse neile pärast kopsakas arve tasuda. Kuna hiinlanna lõhnas aga tugevalt tee järele ja tema käed reetsid rasket maatööd, arvasin, et pakkumine on aus.

Vasakul profiilis juhatab teed minu kostitaja. Kuna talle ei meeldinud pildistamine, sain ta jäädvustada vaid külatänava taustal. Taamal paistavad külale iseloomulikud kahekorruselised valged krohvitud majad.

Tänava äärt palistavate majade terrassidele olid toodud lauad ja toolid ning laua ümber rõõmsalt jutlevatel inimestel olid kõigil ees teetklaasid rohelise teega. Majauste kõrval seisid anumad teelehtedega ning kotid töödeldud teega. Teed korjatakse ja töödeldakse käsitsi, et säilitada selle tippude-tipum kvaliteet.

Siin on näha trepil kahte umbes pooleteisemeetrise läbimööduga punutud alust, millele on laotatud värskelt korjatud saak.

Pärast lühikest kõndimist juhatas hiinlanna mind ühest lahtisest uksest sisse ja pani laua äärde istuma. Vanamemm tõi lauale kaks riidest kotti sellekevadise teesaagiga, palus nuusutada ja näpuga katsuda ning asus seejärel teed valmistama. 

Vana hiinlanna mulle sellekevadist teesaaki pakkumas.

Õige tee valmistamiseks pannakse teelehed klaasi ja valatakse peale 80-85 kraadine vesi, nii tulevad tee omadused kõige paremini esile. Teelehed jäetakse klaasi sisse, seda ei kurnata.

Pärast tee maitsmist ja kiitmist asusime kaupa tegema. Natukene liiga hilja meenus mulle Sami kuldne õpetus: "Ära kauplemist unusta!", seepärast kahtlustan, et hind sai natuke kallis, kuna alustasin liiga kõrgelt. Niisiis piirdusin väiksema koguse ostmisega, soovi korral saab poest juurde varuda. Kui kaup sai tehtud, viipas mu saatjanna küla serva poole viivale teele, kust paistsid teepõllud.

Põllule suunduvad külanaised jäid mind huviga vaatama ja naersid rõõmsalt, kui neile tervituseks viipasin.

Kõige parem tee kasvab mäekülgede terrassidel. Teekasvatajad peavad olema väga osavad ronijad ja vastupidavad, sest osa terrasspõldusid ulatub üsna kõrgete mäetippudeni välja.

Siin pakkusin end abiks teed korjama. Üllatusega avastasin, et praegu korjatakse noori kasvusid, mitte suuri lehti, nagu olin ekslikult arvanud.